Tere, mina olen Karel Külm ja see on minu blogi mu vahetusaasta kohta Saksamaal.
*Surprises, surprises everywhere...*

Pühapäev, 31. august 2014

Teine nädal

Nagu te juba võite arvata, siis tegu on järjekordse blogipostitusega ehk teisisõnu järjekordne mega awesome chapter minu erakordselt põnevas elus. Enjoy!
Esmaspäeval (11. august) läksime me ekskursioonile Kronesse (ma arvatavasti ei hakka kirjutama seda, et mul iga päev kool oli, usun, et te olete piisavalt nutikad, et see omal käel välja mõelda). Krone on üks tore firma, kus toodetakse erinevaid põllumajandus masinaid nagu nt. traktoreid. Hiljem me isegi laenutasime sealt ühe traktori. Algul viidi meid ühte suurde saali ja näidati videot nendest kõikidest toredatest masinatest ja hiljem tehti ka majatuur. Kogu see ekskursioon kestis üsna kaua ja kui aus olla, siis muutus ka lõpuks üsna igavaks.
Teisipäeval oli kanuumatk, kuhu ma aga kahjuks minna ei saanud, sest täpselt tundide lõppedes tuli mul migreenihoog ja ma olin pool pime. See tegelikult oli isegi üsna vahva, sest hätta ma sellega kuidagi ei jäänud, kuna seal oli miljon inimest, kes kõik olid eksperdid migreeni alal ja siis olid teised vennad, kes käisid veepudel käes ringi ja vedasid seda mul silme eest läbi: bottle, no bottle, bottle, no bottle. Ja lisaks arutati veel teooriat, et kui mina neid ei näe, siis järelikult on nad nähtamatud ja  saavad panka röövima minna.
Kolmapäeval oli meil jällegi üks ralley, seekord supermarketites. Pidime mööda supermarketeid ringi jooksma ja otsima erinevaid tooteid ja nende hindu üles kirjutama. Ütleks nii, et see oli ikka väga-väga-väga väsitav ja võttis mega kaua aega, kuna meil oli 3 A4 lehekülge täis küsimusi erinevate toodete kohta. Aga õnneks õpetaja tuli ja päästis meid sellest, kui ta lõpuks aru sai, et nende vastuste otsimine läheb natuke pika peale.
Reedel toimus Spelles maraton, kus enamus meist võtsid osa. Jooksu pikkuseks oli 5 km. Enne jooksu joonistasime me loomulikult üksteisele näo peale saksa lipud ja lisaks olid ka enamus võtnud kaasa enda lipu. Osavõtjaid oli üllatavalt palju nii väikse küla kohta. Inimesi tuli kokku ikka igast maailma nurgast ja lõpuks oli neid kokku mõni tuhat. Jooks ise oli täitsa tore (mina sain joosta väike Eesti lipuke käes, tänud selle eest Kerstile) ainult jama oli see, et poole distantsi peal lõid mul põlve probleemid jälle välja, aga peale selle oli see väga mõnus üritus. Minu grupp (kogu meie kaadervärgist teine nelik, grupid jagunesid nelja inimese kaupa) saavutas kõikidest gruppidest 23. koha ja meie parim grupp 7. koha. Ja kui jooks läbi sai, siis läksime ka osade inimestega seda tähistama.
Laupäeval läksime me jällegi ühele road tripile. Seekord siis mingisugusesse muuseumi laadsesse kohta, kus näidati missugune oli elu varem.
 Many-many pictures
 Kirik
 Väike koolimaja ja Kersti
Pilte koolimajast
Toredad inimesed
 Õpetati ka vilja peksma
 Ja see oli mõeldud koera jaoks
Küpsetasime ka ise leiba, tegelikult küll väga mitte, sest me saime ainult kuju vormida ja see muutus ka täielikult ahjus olles
Ja õhtul peale seda road tripi läksime me ühe teise vahetusõpilasega Lõuna-Aafrikast, tema host-venna Davidi ja tema sõpradega teise külla ühele festivalile. See meenutas veidikene, võino mitte ei meenutanud vaid oligi farmers convention, kus inimesed demonstreerisid oma traktoreid kell 12 öösel. Seal festivalil oli ikka väga palju traktoreid ja üleüldse inimesi. Tegevust oli seal ka üllatavalt palju, seal olid isegi põrkeautod. Saime seal ka turvameestega sõpradeks, sest me kogemata läksime keelatud alale, aga midagi halba sellest ei juhtunud, sest me oleme vahetusõpilased :D sai päris vahvalt juttu puhuda nendega. Ja siis kui me tagasi koju pidime minema, sain ka jälle midagi toredat teada Saksamaa kohta: väidetavalt on täiesti normaalne kõikide taksode puhul see, et nad võivad tulla poolteist tundi hiljem kokku lepitud ajast, vastupidiselt sakslaste punktuaalsusele. Ja siis me ootasimegi oma taksot u. tund aega, kuni lõpuks enam ei jõudnud oodata ja David oma ema järgi kutsus.
Pühapäeval pidi jälle vara ärkama, aga vähemalt oli hea hommikusöök. 
Peale hommikusööki läksime õhtuse Oktoberfesti jaoks traditsioonilisi riideid vaatama.
 Poest välja tulles, kõik riided olemas, isegi Gandalfi müts
 Täies rõivastuses enne minekut 
Vahepeal päeval tulid meile külla ka mu host-vanemate poeg ja tema pere, et ära tuua Lenox ja Ida (Ludgeri ja Lisa lapselapsed ja ma ei kujuta tegelikult ette kuidas nende nimesid kirjutada..). Nad tulid meie juurde neljaks päevaks ja ega väga rahu see neli päeva ei saanud küll, aga samas oli päris vahva. Nii palju kui mul seda vaba aega oli, sain ma selle sisustada lauajalgpalli mängimisega Lenoxiga ja üritusega nendega kuidagi suhelda oma minimaalses saksa keeles.
Mõned Lenoxi tehtud pildid
Ja õhtul oli meil siis mini Oktoberfest. Kuna ilm oli üsna kohutav, siis väli tegevusi väga ei toimunud ja istusime põhiliselt sees, ajasime juttu ja tegime pilte.
 Ma ei tea kes selle pildi tegi, aga tuleb tunnistada, et isegi kartuliga on võimalik paremat pilti teha..
Igatahes mul kahjuks hetkel palju pilte ei ole, need on igal pool laiali ja hetkel ma üritan neid kokku koguda, seega ma arvatavasti järgmistes postitustes naasen ka varasemate sündmuste juurde.
Aga praeguseks on arvatavasti kõik. Ma üritan ka ruttu järgmise postituse ära teha, et jõuaks lõpuks praegusesse aega, aga samas ei saa ma ka midagi lubada, sest juba homme lähen ma mõneks päevaks sotsiaalmeedia juurest eemale, kuid sellest mõni teinekord. 

Pühapäev, 24. august 2014

Nädalake möödas

Kuna mul on lihtsalt nii-nii kiire olnud, siis leidsin ma alles nüüd aega, et see blogipostitus ära teha. Tegevust on olnud siin väga palju ja vaba aega üsna vähe nii, et on olnud hästi vahva, kuid väga väsitav. Ja hoiatan juba ette ära, et piltide kvaliteet ei ole just parim.
Ma täpselt küll ei mäleta kuhu ma pooleli jäin nii, et ma alustan lihtsalt pühapäevast. Pühapäev (3. august) oli siis vist kolmas päev mul siin ja tol päeval käisime me Ludgeriga jalka mängu vaatamas. Ma küll enam ei mäleta, kes mängisid, aga ma tean, et üheks meeskonnaks oli Spelle oma meeskond. Mäng oli üsna põnev. Algul läks Spelle 2-0 juhtima ja ma olin nende võidus kindel, aga siis lõi vastaste meeskond seisu 2-3-ks. Suhteliseltlootusetu seis oli, kuid lõpuks viimasel hetkel löödi viigivärav jällegi ja kõik juba rõõmustasid, et Spelle ei kaotagi ja siis sekund hiljem lõid vastased võiduvärava 3-4, peale mida olid kõik inimesed nii pettunud, kaasa arvatud Spelle mängijad, et kõik lihtsalt jalutasid minema.
Siin on ka siis mängu algusest üks pilt.
Ja siin on ka pilt minu kodust, usun, et seda ma eelmisesse postitusse ei pannud.
Esmaspäeval oli mul esimene koolipäev. Päev algas kell 10 ühise hommikusöögiga, kus olid kõik võp-id ja nende host-vanemad. Seal oli päris mitu suurt lauda, kus oli igale ühele koht kindlaks määratud. Oma koha tundsin ma ära selle järgi. 
Mina istusin Lõuna-Aafrikast pärit neiu lähedal, minu kõrval mu host-isa ja -ema ja vastas üks eakas mees, keda ma ei tundnud. Nagu ikka hakati minuga saksa keeles rääkima ja küsiti igast asju, mille peale ma lihtsalt noogutasin ja vaatasin Ludgeri poole, et ta tõlgiks midagigi sellest tekstist, aga ta ei olnud just väga tõlkimise tujus. Mõnele küsimusele oskasin ma isegi vastata, kui ma vähemalt ühe sõnagi ära tundsin lauses, kuid enamusele ma siiski vastata ei osanud. Midagi väga erilist selle hommikusöögi ajal ei juhtunudki, lihtsalt üks hetk sain teada, et see mees, kes mu vastas istus oli Spelle linnapea. Peale seda hommikusööki olid meil erinevad tutvumismängud jms ning kestsid umbes 4-ni. Ning me tegime ka ühe pildi koos kõikide võpidega, kes siin Spelles on, mis hiljem läks ajalehte.
Õhtu poole käisime me Ludgeriga ka ujumas ühe järve ääres, mida nad kutsuvad The Blue Sea-ks. Mis oli väga vahva selle juures oli see, et kui me kohale jõudsime ja oma rattad ära parkisime, pidin mina rattad lukku panema ja kui ma sellega hakkama olin lõpuks saanud, avastasin, et Ludger on kadunud. Vaatasin igale poole ja uurisin, kuhu ta oleks võinud minna ja juba hakkasin veidi paanitsema, et mis ma nüüd teen või kuhu lähen. Täiega keerutasin ja vaatasin ringi ja teda  ei olnud mitte kuskil ja siis mingi 5 minutit hiljem tuleb ta rahulikult kuskilt välja ja ütleb, et me saame tasuta ujuma minna, kuna täna on esmaspäev ja me oleme Spellest. Ma ei osanud selle peale isegi midagi öelda nii, et ma lihtsalt läksin kaasa temaga ja me läksime ujuma. 

Ja seal rannas nägime ka päris huvitavat viisi matkamiseks. Nimelt olid mingid vennad võtnud oma väiksed traktorid ja pannud neile järgi 2 haagissuvilat ja 1 sauna ning niimoodi rändama hakanud. 
Teisipäevast hakkas siis nii-öelda normaalne kool ja kõik muu vahva. Ja ega väga midagi erilist ei toimunudki, sai tutvuda veel inimestega, paar pilti teha ja õhtu poole veel ühe järve ääres käia. Ja peaks mainima, et kõik inimesed siin on lihtsalt vägevad ja väga toredad ning nalja saab ikka väga palju.

Kolmapäeval oli jällegi kool hommikul ja peale kooli läksime pereemaga ratastega Rheinesse, et osta mulle seljakott. Kui me oma shopingutuuri ära olime teinud ja tagasi hakkasime minema, siis otsustas pereema, et võiks minna tagasi teist teed mööda ja nii me siis läksimegi ja eksisimegi ära. Sõitsime mööda mingit jõe äärt ja jõudsime välja kuhugi karjamaale, kus vaatasid meile rõõmsalt vastu kari lehmi. Aga õnneks olid seal läheduses mingid inimesed, kes oskasid meid õigele teele juhatada ja olgugi, et pool tundi hiljem, jõudsime me vähemalt õnnelikult koju. 
Neljapäeval toimus meil peale kooli Ralley, mis tähendas siis seda, et meile anti kaks lehekülge saksakeelseid küsimusi ette, millele me pidime otsima vastuseid joostes ringi mööda Spellet ja küsides inimestelt igasugu asju. Ning kui sul olid kõik vastused olemas küsimustele, siis pidid kooli juurde tagasi sprintima ja seal mingi huvitava asjaga (keskel oli mingisugune konks, millest jooksid 3 nööri eemale, igale inimesele üks nöör) klotse üksteise otsa tõstma. See oli üllatavalt raske, aga meil läks algul väga hästi - saime u. pooleteise minutiga neli klotsi üksteise otsa, mis oli tollel hetkel parim tulemus, aga kui me üritasime viiendat sinna peale tõsta kukkus kõik ümber ja peale seda hakkasid minu tiimikaaslased neid klotse niisama ümber lükkama. Kui see ülesanne oli tehtud, siis toimus viktoriin, kus me saavutasime vapustavad 0 punkti nii, et lõpp kokkuvõttes jäime vist neljandaks või viiendaks. Neljapäeva õhtul käisime ühes pubis bingot mängimas, sest see toimub seal igal neljapäeval ja me lihtsalt pidime selle ära proovima. Seal oli mega palju inimesi ja nalja sai seal palju. Kuna kogu see värk oli saksa keeles, siis me ei saanud reeglitest aru ja hõikasime ka korra valesti bingo. Aga sellest väga hullu ei olnud, sest suurem osa inimesi võtsid seda ikka naljaga, kuna nad teadsid, et me vahetusõpilased.
Reede oli lihtsalt tavaline kooli päev ja niisama perega aja veetmise ja puhkamise päev nii, et midagi väga erilist ei toimunud siis.
Laupäeval alustasime jällegi üsna vara. Läksime ühte restorani nimega Malepatus sööma, kus pakuti traditsioonilist saksa toitu, milleks oli siis sealiha praad. See oli üsna tore koht ning ka matk sinna, mis kestis u. tund aega oli vahva.
Selfie eestlastega (vasakult: Kersti, Õnne ja mina)
Ja selfie Türgi poisi Atakaniga.
Peale Malepatust läksime me perega nende pojale külla ja käisime veel ühes restoranis söömas.
Pühapäeval viis mu pere mind Osnabrücki, kus me algul vaatasime natukene niisama linnas ringi.
Sõime jäätist.
Tegime mingite tsirkuse vendadega pilti. Tegelikult ma küll tahtsin neist lihtsalt pilti teha
 ja tegingi, aga siis nad jooksid ruttu juurde ja ütsid, et ou ou nii küll ei lähe, sina pead ka ikka pildi peal olema ja nii sündiski selline vapustav pilt.
Vaatasime peakirikut.
Vaatasime teist kirikut.
Ja ka teatri hoonet. 
Ning vanimat hoonet
ja väikseimat pubi.
Peale linna tuuri viisid nad mind Osnabrücki loomaaeda, mis oli ikka väga suur, minu jaoks vähemalt. Nii et nüüd saate vaadata neid kõiki mega fabulous olendeid.

Flamingod, surprise-surprise. 
Jah, seal oli kari Alaneid.
Midagi uut, Alan söömas.
Muud huvitavad olendid.
Lõvid ja muud Aafrika möllud.
Pood.
Hullult lahedad vennad, hüppasid ja pooleldi lendasid ringi seal puuris.
Igasugused kiisud ja miisud.

keine Ahnung, mis loom see on..
Mõned niisama fabulous vennad.
Kui lindudel saab külastajate vaatamisest villand.
Niisama lahedad vennad.
Kohe näha, et loomaaia kõige fabulousimad asukad. 
Näost juba näha, et neil midagi plaanis..
Ja nende plaan õnnestus. Samal ajal kui mul host-isa rääkis muga juttu ja seletas midagi neist, siis tõmbas üks neist loomaaia kaardi mu host-isalt käest ära ja üritasid sellele üks null teha.
Peale loomaaeda läksime veel mu host-vanemate teise poja juurde külla, kus oli täitsa tore, ajasime juttu ja sõime kooki ja sain juba nende tütrega tutvuda, kes nädal hiljem tuli meie juurde mõneks päevaks elama. Ja kui me ükshetk koju jõudsime, siis käisime veel sõpradega korra väljas. 
Ühesõnaga on tõsiselt tore siin ja sorri, et nende postitustega nii kaua läheb, aga mul on lihtsalt njetu aega nii, et leppige sellega.
Järgmise korrani, tschüß.