Ma täpselt küll ei mäleta kuhu ma pooleli jäin nii, et ma alustan lihtsalt pühapäevast. Pühapäev (3. august) oli siis vist kolmas päev mul siin ja tol päeval käisime me Ludgeriga jalka mängu vaatamas. Ma küll enam ei mäleta, kes mängisid, aga ma tean, et üheks meeskonnaks oli Spelle oma meeskond. Mäng oli üsna põnev. Algul läks Spelle 2-0 juhtima ja ma olin nende võidus kindel, aga siis lõi vastaste meeskond seisu 2-3-ks. Suhteliseltlootusetu seis oli, kuid lõpuks viimasel hetkel löödi viigivärav jällegi ja kõik juba rõõmustasid, et Spelle ei kaotagi ja siis sekund hiljem lõid vastased võiduvärava 3-4, peale mida olid kõik inimesed nii pettunud, kaasa arvatud Spelle mängijad, et kõik lihtsalt jalutasid minema.
Siin on ka siis mängu algusest üks pilt.
Ja siin on ka pilt minu kodust, usun, et seda ma eelmisesse postitusse ei pannud.
Esmaspäeval oli mul esimene koolipäev. Päev algas kell 10 ühise hommikusöögiga, kus olid kõik võp-id ja nende host-vanemad. Seal oli päris mitu suurt lauda, kus oli igale ühele koht kindlaks määratud. Oma koha tundsin ma ära selle järgi.
Mina istusin Lõuna-Aafrikast pärit neiu lähedal, minu kõrval mu host-isa ja -ema ja vastas üks eakas mees, keda ma ei tundnud. Nagu ikka hakati minuga saksa keeles rääkima ja küsiti igast asju, mille peale ma lihtsalt noogutasin ja vaatasin Ludgeri poole, et ta tõlgiks midagigi sellest tekstist, aga ta ei olnud just väga tõlkimise tujus. Mõnele küsimusele oskasin ma isegi vastata, kui ma vähemalt ühe sõnagi ära tundsin lauses, kuid enamusele ma siiski vastata ei osanud. Midagi väga erilist selle hommikusöögi ajal ei juhtunudki, lihtsalt üks hetk sain teada, et see mees, kes mu vastas istus oli Spelle linnapea. Peale seda hommikusööki olid meil erinevad tutvumismängud jms ning kestsid umbes 4-ni. Ning me tegime ka ühe pildi koos kõikide võpidega, kes siin Spelles on, mis hiljem läks ajalehte.
Õhtu poole käisime me Ludgeriga ka ujumas ühe järve ääres, mida nad kutsuvad The Blue Sea-ks. Mis oli väga vahva selle juures oli see, et kui me kohale jõudsime ja oma rattad ära parkisime, pidin mina rattad lukku panema ja kui ma sellega hakkama olin lõpuks saanud, avastasin, et Ludger on kadunud. Vaatasin igale poole ja uurisin, kuhu ta oleks võinud minna ja juba hakkasin veidi paanitsema, et mis ma nüüd teen või kuhu lähen. Täiega keerutasin ja vaatasin ringi ja teda ei olnud mitte kuskil ja siis mingi 5 minutit hiljem tuleb ta rahulikult kuskilt välja ja ütleb, et me saame tasuta ujuma minna, kuna täna on esmaspäev ja me oleme Spellest. Ma ei osanud selle peale isegi midagi öelda nii, et ma lihtsalt läksin kaasa temaga ja me läksime ujuma.
Ja seal rannas nägime ka päris huvitavat viisi matkamiseks. Nimelt olid mingid vennad võtnud oma väiksed traktorid ja pannud neile järgi 2 haagissuvilat ja 1 sauna ning niimoodi rändama hakanud.
Teisipäevast hakkas siis nii-öelda normaalne kool ja kõik muu vahva. Ja ega väga midagi erilist ei toimunudki, sai tutvuda veel inimestega, paar pilti teha ja õhtu poole veel ühe järve ääres käia. Ja peaks mainima, et kõik inimesed siin on lihtsalt vägevad ja väga toredad ning nalja saab ikka väga palju.
Kolmapäeval oli jällegi kool hommikul ja peale kooli läksime pereemaga ratastega Rheinesse, et osta mulle seljakott. Kui me oma shopingutuuri ära olime teinud ja tagasi hakkasime minema, siis otsustas pereema, et võiks minna tagasi teist teed mööda ja nii me siis läksimegi ja eksisimegi ära. Sõitsime mööda mingit jõe äärt ja jõudsime välja kuhugi karjamaale, kus vaatasid meile rõõmsalt vastu kari lehmi. Aga õnneks olid seal läheduses mingid inimesed, kes oskasid meid õigele teele juhatada ja olgugi, et pool tundi hiljem, jõudsime me vähemalt õnnelikult koju.
Reede oli lihtsalt tavaline kooli päev ja niisama perega aja veetmise ja puhkamise päev nii, et midagi väga erilist ei toimunud siis.
Laupäeval alustasime jällegi üsna vara. Läksime ühte restorani nimega Malepatus sööma, kus pakuti traditsioonilist saksa toitu, milleks oli siis sealiha praad. See oli üsna tore koht ning ka matk sinna, mis kestis u. tund aega oli vahva.
Selfie eestlastega (vasakult: Kersti, Õnne ja mina)
Ja selfie Türgi poisi Atakaniga.
Peale Malepatust läksime me perega nende pojale külla ja käisime veel ühes restoranis söömas.
Pühapäeval viis mu pere mind Osnabrücki, kus me algul vaatasime natukene niisama linnas ringi.
Sõime jäätist.
Tegime mingite tsirkuse vendadega pilti. Tegelikult ma küll tahtsin neist lihtsalt pilti teha
ja tegingi, aga siis nad jooksid ruttu juurde ja ütsid, et ou ou nii küll ei lähe, sina pead ka ikka pildi peal olema ja nii sündiski selline vapustav pilt.
Vaatasime peakirikut.
Vaatasime teist kirikut.
Ja ka teatri hoonet.
Ning vanimat hoonet
ja väikseimat pubi.
Peale linna tuuri viisid nad mind Osnabrücki loomaaeda, mis oli ikka väga suur, minu jaoks vähemalt. Nii et nüüd saate vaadata neid kõiki mega fabulous olendeid.
Flamingod, surprise-surprise.
Jah, seal oli kari Alaneid.
Midagi uut, Alan söömas.
Muud huvitavad olendid.
Lõvid ja muud Aafrika möllud.
Pood.
Hullult lahedad vennad, hüppasid ja pooleldi lendasid ringi seal puuris.
Igasugused kiisud ja miisud.
keine Ahnung, mis loom see on..
Mõned niisama fabulous vennad.
Kui lindudel saab külastajate vaatamisest villand.
Niisama lahedad vennad.
Kohe näha, et loomaaia kõige fabulousimad asukad.
Näost juba näha, et neil midagi plaanis..
Ja nende plaan õnnestus. Samal ajal kui mul host-isa rääkis muga juttu ja seletas midagi neist, siis tõmbas üks neist loomaaia kaardi mu host-isalt käest ära ja üritasid sellele üks null teha.
Peale loomaaeda läksime veel mu host-vanemate teise poja juurde külla, kus oli täitsa tore, ajasime juttu ja sõime kooki ja sain juba nende tütrega tutvuda, kes nädal hiljem tuli meie juurde mõneks päevaks elama. Ja kui me ükshetk koju jõudsime, siis käisime veel sõpradega korra väljas.
Ühesõnaga on tõsiselt tore siin ja sorri, et nende postitustega nii kaua läheb, aga mul on lihtsalt njetu aega nii, et leppige sellega.
Järgmise korrani, tschüß.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar